Lõpuks olen ma jõudnud nii kaugele, et olen olen tagasi peale nelja aastat "varjusurmas " olemist oma isiklikus blogis. Rõõm ja positiivne tunne on minuga. Ilmselt polnud ma varem lihtsalt valmis siia tulema. Miks? Sest neli aastat tagasi oli minu elus inimene, kes lisaks sellele blogile siin, suutis kujundada ja täiustada minu maailma. Mis küll paraku poolikuks jäi. Nii see blogi kui ka meie suhe. Eks iga inimene meist vajab aega. Aega saamaks üle südamevalust , pettumusest, enesesüüdistamisest ja veel paljudest negatiivsetest tunnetest, mis peale suhte lagunemist kaasnevad. Eks siis minu vajalik aeg oli 4 aastat.
Igatahes veelkord, olen tagasi ja valmis. Valmis pidama seda blogi siin ja ennekõike eesmärgiga aidata ennast. Teel iseendasse. Sest täna ma tõdesin huvitavat tõdemust. Tõdemust, et minu kõige suuremaks inspiratsiooniks siin elus olen-mina ise!
Minu nõustaja sõnul on vajalik iga päev kirja panna õnnestumised, õppetunnid, tänulikkus,inspiratsioonihetked. Tegelikult lausa mitmes erinevas päevikus. Luban enesele siin väikese erandi. Panen kirja kõik ühte päevikusse-siia. Luban endale selle väikese erandi põhjusel-oi kui raske on üldse ennast kirjutama saada! Eriti peale nii pikka vaikust.
Mis oli minu tänane õppetund? Hm. Ehk mõistmine, et ma ei saa aidata inimesi kui nad seda ise ei taha. Samas jääb meile alati hoomamatuks see, kui palju me siiski aitame neid inimesi, kes algselt meie soovitustest taganevad? Võibolla piisab väikesest mõtteidukesest peas ja asjad hakkavad muutuma? Ja see ei olegi minu eesmärk. Ma mõtlen, soovituste jagamine ja õpetamine. Mul pole seda õigust. Igalühel meist on oma rist kanda. Ja kanname me seda "rõõmuga" niikaua kuni jaksame. Vaatama teiste nõuannetele või soovitustele kuidas seda risti kergemaks saada või kogunisti üldse sellest vabaneda.
Minu tänane edu.Kindlasti töö iseendaga. Jätkuvalt tunnen ennast nagu koolipingis. Täis õhinat. Nagu siis kui anti koolis kodused ülesanded, mis ärevust tekitasid ja mille lahendamist ei jõudnud ära oodata:) .
Inspiratsioon. Kõik. Eriti lapsed. Hetkel kummardumas õppetükkide kohale. Nedne toredad kommentaarid, maailma omamoodi mõistmised, naljad, siirus, inspiratsioon. Miski pole sellega võrreldav.Nad on minu õpetajad.
Intuitsioon. Täna ma tegin testi kus selgus, et minu intuitsioon on täiesti olemas. Lihtsalt ka see on olnud varjusurmas. Juba aastaid. Või kas on ikka olnud? Tegelikult on ta ju minuga koguaeg rääkinud. Lihtsalt see minu sisemine "kriitik" pole teda kuulda võtnud. Olen alati imetlenud laste "elutarkust" mis ju tegelikult ongi intuitsioon ehk nimetagem teda teise nimega südamehääleks. Saagu see "hääl" minu teejuhiks. Iseendani.
Tänulikkus. On ja jääb alati kuuluma jumalale,olevusele, energiale,Suurele Hingele,nimetagem teda kuidas tahes. Ta on olemas ja mina olen osake temast ning ma ei palu muud kui et mul jätkuks jõudu käia see raske teekond lõpuni. Aitähh!
